Noarootsi poolsar
Noarootsi poolsaar asub Läänemaal. Selle nime võib tõlkida kui Uus-Rootsi. Kahekümnenda sajandi alguses elasid siin rootslased ja enamik kohalikke rääkis rootsi keeles.
Mida teha Noarootsis?
Tänapäeval on Noarootsi populaarne turismisihtkoht Eestis. Siia tasub tulla, et näha ülejäänud vabariigist erinevat eluviisi. Ja see kõik on Tallinnast vaid tunnise autosõidu kaugusel!
Noarootsis on tõesti palju näha. Siin on vanu kirikuid ja kalmistuid, sajandite pikkuse ajalooga mõisaid ja kauneid parke. Tähelepanu väärib ka sõjaväeline pärand, mis on säilinud nõukogude ajast, kui Eesti rannik oli suletud piiritsoon.
Erilist tähelepanu tuleks pöörata piirkonna loodusele. Noarootsi rannikut läbivad rändlindude marsruudid. See asjaolu meelitab nii amatöörornitolooge kui ka fotograafe, kes jahivad unikaalseid pilte.
Üks kuulsamaid kohti Noarootsis on Dirhami kalakohvik, mis asub samanimelises sadamas. Siia tulevad inimesed eri paigust Eestist, et maitsta eelkõige mereannidelt pakutavaid eripärasid!
Noarootsi ajalugu
Huvitav on märkida, et 1770. aastal oli Noarootsi saar. Meri taandus järk-järgult ja saared liitusid üksteisega, kuni tekkis tänapäevane poolsaar. On kindlaks tehtud, et saarte täielik ühendamine mandriga toimus 19. sajandil, samal ajal kui maapinna tõstmine jätkub tänapäevani.
Alates 13. sajandist on rootslased olnud kohaliku elanikkonna tuumik. Tollal anti siia saabunud rootslastele mitmeid privileege, sealhulgas liikumisvabadus ja vähendatud maksumäär. Liivi sõja tulemusena läks kogu Noarootsi Rootsile üle, kes oli võimul kuni 1710. aastani.
Suure Põhjasõja ajal kannatas Noarootsi katku all, mille tagajärjel vähenes kohalik elanikkond. Eestlased hakkasid tühjaks jäänud maju hõivama. Arvatakse, et 18. sajandi alguses algas aeglane eestistumine.
Rootsi taaselustamine selles piirkonnas toimus 19. sajandi lõpus. Siin avati rootsi koolid, tekkis raamatukogu ja asutati Rootsi Haridusselts. 1920. aastal avati Pürksi mõisas põllumajandus- ja rahvaülikool rootsi keele õppega, mis tegutses kuni 1943. aastani.
Rootsi poolsaar nõukogude ajal
Nõukogude ajal oli Noarootsi suletud ala. Sinna oli võimalik tulla ainult lubadega. Fakt on see, et peaaegu kogu ranniku-Eesti Narva-Jõesuust Haapsaluni loeti piiritsooniks.
Osades Noarootsi osades olid piiripunktid, kus sõidukeid kontrolliti vastavalt vajadusele. Tänapäeval on nendest aegadest mälestuseks ajalooliseks mälestiseks muudetud Kudani piiripunkt.
Lisaks rajati rannikule radarijaamad. Nende ümber ehitati väikesed sõjaväelinnakud oma infrastruktuuri, kasarmute ja sööklatega. Ühe neist jäänused on tänapäeval maamärk.
Uued ajad
Poolsaare tavapärase elulaadi taastamine algas kahekümnenda sajandi kaheksakümnendate aastate lõpus pärast raudse eesriide langemist. 1989. aastal hakati kohalikes koolides taas õpetama rootsi keelt. 1990. aastal avati Noarootsi Gümnaasium. Omapärase maitse annavad külade Eestile ebatavalised nimed.