Haapsalu ajalugu
Haapsalu linn on Lääne maakonna halduskeskus, mis asub vabariigi loodeosas. Selle nimi tuleneb sõnast “haavasalu”. Tsaariajal tunti linna saksakeelse nimega Hapsal. Alates revolutsioonieelsetest aegadest on see tuntud kui üks Eesti kuurortidest.
Haapsalu linna asutamine
Linna täpne asutamise aeg on teadmata. Ametlikult algab Haapsalu ajalugu 1279. aastal, kui sellest sai Ösel-Wiek piiskopi pearesidentsus, kelle võimu alla linn jäi järgmiseks 300 aastaks. On tähelepanuväärne, et paljud tolleaegsed hooned on tänaseni säilinud.
Tänu oma ligipääsule merele on Haapsalu alati olnud maiuspala, mille eest paljud riigid on kibedalt võidelnud. Erinevatel aegadel kuulus linn Taanile, Rootsile ja Venemaale. Aastatel 1563 kuni 1576 domineerisid siin rootslased, 1576 kuni 1581 venelased ja alates 1583. aastast vastavalt Pljussa vaherahu tingimustele taas rootslased.
Suhteline stabiilsus linnas saavutati 1710. aastal, kui Põhjasõja ajal vallutasid Haapsalu Peeter I väed. Alates 1721. aastast sai linn Uusikaupunki rahulepingu järgi Venemaa keisririigi osaks.
Haapsalu kui kuurordi arendamine
Haapsalu hakkas kuurortina arenema 1820. aastal. Dr. Carl Abraham Hunnius tuli linna tööle ja avastas kohaliku muda tervendavad omadused. Olles uurinud nende keemilist koostist, viis teadlane oma sugulastel ja patsientidel läbi eksperimentaalse ravi.
1825. aastal ehitati Hunniuse algatusel Haapsalus esimesed mudavannid. Teine ehitati siia 1845. aastal. See oli palju suurem ja kaasaegsem kui esimene. Kuurortlinna kuulsus levis kiiresti üle kogu Vene impeeriumi ja jõudis ka tsaari õukondadeni!
Peterburist pärit aadli esindajad käisid Haapsalus puhkamas. Arvatakse, et paljud Vene tsaarid püüdsid siin oma tervist parandada. Ainus teadaolev fakt on see, et Nikolai II ja tema perekond külastasid Haapsalut ja tema visiidiks ehitati säilinud raudteejaama hoone.
1867. aastal külastas helilooja Pjotr Tšaikovski Haapsalut ja kirjutas siin osa oma ooperist “Vojevood”. Linna promenaadil on tema mälestuseks püstitatud pink. Siin käis ka Nikolai Roerich.
Haapsalu 20. sajandil
Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist jätkas Haapsalu kuurortina arenemist. 1938. aastal ehitati sanatoorium, mis vastas kõigile tolleaegsetele nõuetele. Siin puhkasid mõned riigi silmapaistvad isiksused, sealhulgas Friedebert Tuglas, Oskar Luts ja teised.
1940. aastal sai Eestist Nõukogude Liidu osa. 1950. aastal sai Haapsalu Eesti NSV Haapsalu rajooni keskuseks. Aastatel 1952-1953 oli see osa Pärnu rajoonist.
Kuurordi arendamine toimus vastavalt NSVLi seadustele ja määrustele. Haapsallu tulid puhkajad erinevatest Nõukogude Liidu osadest. Nõukogude ajal ehitati Laine sanatoorium, mis tegutseb tänapäevani.
Haapsalu tänapäeval
Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal vähenes kuurordi populaarsus mõnevõrra. Probleeme tekitas ka ühistransport. 22. septembril 1995 sõitis Tallinnast Haapsallu viimane reisirong, misjärel rongiliiklus Haapsaluga lõpetati.
Kuid pärast ajutiste raskuste ületamist jätkas linn oma arengut turismikeskuseks. Siin taaselustati mudaravi traditsioon. Tekkisid uued sanatooriumid ja kaasaegsed spaad.
Haapsalu kuvand on muutunud. Praeguseks on rannapromenaad täielikult taastatud. Linna peamine ajalooline vaatamisväärsus, piiskopilinnus, on restaureeritud ja selles asub nüüd kaasaegne muuseum.
